Kaua oodatud Aafrika video

Ühesõnaga, seda originaalset pikemat montaaži ei saanud ma ikkagi tööle, aga vorpisin ruttu ühe teise valmis, seda süda jäi valutama, et te ikkagi haigutavat jõehobu ei näe 😀

 

See pole kindlasti üks minu parimaid videomontaaže, aga noh…. enjoy:)

Advertisements

Lõuna-Aafrika Vabariik ehk LAV

Hommikul 10 ajal ületasime piiri LAVi ning asusime teele Hartbeesporti linnakese poole, kus lähedal meie järgmine ööbimispaik pidi olema.

Meie õnneks me enam telki kokku ei pea panema, sest selle öö veedame lausa toas ja ülejäänud ööd püsivates telkides, mis aastaringselt üleval.

Tegelikult me aga Hartbeesporti linnakesse sisse ei sõitnudki, millest on päris kahju, sest piltidel tundus mega kena kohake.

Aga Lõuna-Aafrikast siis. Võrreldes eelnevate riikidega on LAV neist ilmselt kõige rikkam, sõitsime läbi ka kaevanduslinnast, mis hirmsasti meenutas meile Karrathat oma punase liiva ja mäekestega.

Hinnad LAVis on väga magusad! Peale kallist Botswanat ja veel kallimat Zimbabwet on lausa rõõm poest süüa osta ja enamus tooteid on 3 korda odavamat kui Austraalias.

Esimese öö LAVis ööbime aga Moonlight Lodges, kus meie tuba on meeletult ilus ja mugav ja see kompleks ise on suur ja ilus ning loomi täis. Enamasti istub mul süles üks kassike, kes enam meie ukse tagant ära ei taha minna ja igakord kui jalutuskäigule lähme meid ustavalt ära ootab. Mis ma oskan öelda, tahtsin ju Aafrika kasse nähe – ju oleks pidanud täpsem olema 😀

Igastahes oli seal veel rebase moodi jackal, hunnik õhtusööke (impalasid), bambi, mitu koera ja vähemalt 3 kassi veel.

Järgmisel hommikul 4.45 asusime teele Johannesburgi ehk nagu kohalikud ütlevad siis Jo’burgi, et peale võtta 2 inimest ja vahetada välja giid.

Meiega ühines ameeriklanna Colleen ja sakslane Dennis – väga toredad inimesed.

Meie uus giid Sydney viis meid Krugeri rahvuspargi lähistel ööbimispaika, kus pärastlõunal saime basseiniääres meeldivalt aega veeta või baaris istuda.

Samal õhtul õhtustasime basseiniääres maheda tule saatel, nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja aafrikalaste tantsu. Tegelikult saime iga õhtu kolmekäigulise õhtusöögi, aga järgnevad õhtud leidsid need aset restoranis. Süüa saime üldse nende päevade jooksul nagu kuningad, pargis olles tegi meile Sydney burgereid, peekonit ja kõike muud paremat ning õhtuti kaeti meie jaoks kaunis laud ja kokk tutvustas menüüd. Väga väga maitsvad toidud olid!

Esimene päev Krugeris oli pikk aga edukas! Me ei suutnud uskuda oma õnne kui sõitsime autoga ja järsku ilmus keset teed jahtipidav emalõvi. Meist ta end häirida ei lasknud, vaid jälgid kaugel olevaid „õhtusööke“. Eriti põnev oli see veel sellepärast, et eemal jahtisid 2 gepardit neid samu loomi, me nägime neid kaugelt jooksmas, aga kui lõpuks leidsime südant emalõvi omapead jätta, oli jaht läbi.

Nii lähedal keskendunud emalõvile olla on nii haruldane, et isegi meie giidid pildistasid nii kuis jaksasis.

Peale lõunapausi ootas meid uus üllatus – natuke eemal on gepard oma pojaga. Tavaliselt gepardid panevat ruttu jooksu kui autosid näevad (nagu teisel päeval ka kogesime), siis see gepard oli suht rahulik. Muidugi oli sinna kogunenud suur hunnik autosid seda imesündmust jälgima, kuidas gepardiemme oma ulakat pojakest koguaeg põõsast tagasi käis tarima. Kahjuks pojakest pildile ei saanud, st saime küll, aga kuna tema värvus on nii sobilik sellisesse heina, on teda raske märgata.

Loomulikult nägime palju muid loomi ja meil oli ka haruldane võimalus suuri Aafrika elevante kaklemas näha. Saime selle ka video peale, niiet saate ka sellest osa.

Kui me arvasime, et emalõvi nägemist ei ületa miski, siis viimane päev oli lihtsalt niiiiii uskumatu, et te ei kujuta ette ka.

Me sattusime otsa 10nele isalõvile! Kujutage nüüd ette! Need 10 isast olid omavahel kas vennad või sugulased ja moodustanud nn pakti. Nende seas oli üks vanem, kes oli vigastatud ja suure uhke lakaga ja hunnik noori, keda see vanem lõvi siis välja õpetas. Tegelikult olid nemadki jahti pidamas ja ausalt, üks neist vahtis meie giidi nii näljase pilguga, et meilgi hakkas hirm. Need lõvid pole üldse sellised nagu me harjunud loomaaias nägema, vaid suured lihastes ja väga väga kurja pilguga. Piltidel tunduvad ehk nunnud ja omamoodi nad olidki, aga olla neile nii lähedal oli väga ebareaalne tunne ning kui vaid pilgud võiks tappa….

Ma ei usu, et ma suudan enam loomaaeda minna, sest näha metsikuid loomi oma naturaalses keskkonnas on ikka hoopis midagi muud kui laisalt puuris istumas. Need olid ühed võrratud päevad ja kui keegi plaanib minna Lõuna-Aafrika, siis Krugeri rahvuspark on küll absoluutne must-see!

Järgmine päev hakkasime varakult tagasi Jo’burgi sõitma, peatudes vahepeal Blyde River kanjonis. Ausalt, sellist vaadet ma ootasin terve nädala ja kui ma arvasin, et Victoria Falls oli ilusaim koht mida ma näinud olen, siis see purustas kõik! Alguses silm ei suutnud haarata seda ilu ja suurust ning pildid, mis ma sellest varem näinud olin ei anna edasi pooltki – absoluutselt vapustav!

Tagasisõit oli muidugi omaette ooper, meie giid oli ilmselt sõitmisest väsinud ja tegi parajat surmasõitu. Ta andis multifunktsionaalsusele uue mõiste – veel ei ole ma kedagi näinud ühe käega möödasõitu tegemas kitsal mägiteel samal ajal telefoniga rääkides. Uskumatu, et me elusalt tagasi jõudsime!

Lõuna-Aafrika suutis meile nii südamesse pugeda, et kindlasti kunagi tagasi siia tuleme! Nautige pilte ja õigepea lisan video ka juurde, uskuge mind, me saime päris head materjali 😉

Botswana ja esimene game drive

Võrreldes Botswanat Zimbabwega, on ta tunduvalt jõukam ning kuigi vaesust on ikkagi igal nurgal näha, pole vaja meil muretseda, et poodi minnes keegi paljaks röövib või tülitab.

Victoria Fallsist Chobe rahvusparki on kõigest tunniaja sõit. Piiri ületades saime templid passi, puhastasime kõik oma jalanõud (naljakas nõue, aga mis teha) ja nii lihtne see oligi.

Lõunaks olime telkimisplatsil, mis oli täpselt Chobe jõe kõrval. Äärmiselt korralik ja ilus koht ning peale meie peatus seal ka hunnik teisi safariste. Kuigi meile meeldiks, et meid oleks natuke rohkem siin reisul, siis natuke kole oli vaadata 30neseid gruppe autodesse pigistatult.

Kell 3 hakkas meie esimene game drive Chobe rahvuspargis ning meie ülitore safari giid Richard tuli meile õige safarimasinaga järgi, olime vaid meie kaks. Jällegi tuli välja, et palju parem on omaette olla, sest kui meist mööda kihutasid samasugused masinad kuhu 10 matsi peale pigistatud, oli natuke naljakas küll. Lisaks saime ise valida kaua me teatud loomi tahtsime vaadata.

Esimese asjana parki sisenedes peatas Richard auto kinni ja hakkas seletama meile, et miks ja kuidas talvel puud lehtedest tühjad on. Me alguses vahtisime nagu puugapähesaanud ja seletasime, et me tuleme riigist kus on 4 aastaaega ja oleme tuttavad taolise konseptsiooniga. Nimelt paljud turistid arvavad, et puud on surnud kui nad raagus on….

Meie esimene safari oli vapustav! Richard oli kannatlik ja teadis palju huvitavaid fakte erinevate loomade kohta. Muidugi nägime palju elevante, mõni neist sai pahaseks kui mööda sõitsime, mis oli päris hirmus ausaltöeldes. Chobes on ligikaudu 50 000 elevanti. Meie lemmikud olid kaelkirjakud ja meil õnnestus neid mängimas näha, mis on üpris omapärane vaatepilt ja meenutab pigem kaklust.

Sõitsime ka mööda jõge, kus magasid mitmed mitmed jõehobud ja krokodillid, kahjuks neid väga hästi pildile ei saanud, sest päike oli meie kahjuks ning sel hetkel kui nad vaevusid pea veealt välja pistma, polnud meil kaamerat käimas.

Päeva lõpus nägime ka hüääne, kellest üks oli just poeginud, kuid pojakesed olid ära peidetud. Selleeest kuulsime häälitsusi!

Kõige rohkem nägime impalasid, keda hakkasime nimetama õhtusöögiks, põhjusel, et kõikides loodusfilmides, mida näinud oleme, on miskine loom neid söönud ja noh, sellejaoks nad tunduvadki olevat loodud. Õhtu nali oli selles, et kui lõpuks kell 6 tagasi telkimisplatsi jõudsime oli David meile juba õhtusööki teinud ja arvake ära mis õhtusöögiks oli – impala! 😀 Ja kusjuures, väga maitsev oli, saan aru küll, miks lõvid neid söövad 😀

Järgmine päev kell 5 oli äratus, et hakata piiripoole sõitma 730 km eemal – 10 tundi sõitu. Vahepeal pidime jälle oma jalanõusid puhastama ja 2 nn tollipunkti läbima. Need on lihtsalt sellised kohad, kus seisab palju heatujulisi tollitöötajaid, vahetad paar sõna juttu, räägid nalja ja lähed edasi.

Lisaks peatusime ühes tanklas, kus lähedal kasvatatakse ja korjatakse päevalilli. Mis meid imestama pani, oli see, et töötajad magasid sealsamal tankla kõrval liivaplatsil, lageda taevaall ja David kinnitas, et selliselt elavad nad seal terve hooaja. Kõige hullem selle juures on see, et ega neil telke polnud ja väljas oli nii külm, et mina lõdisesin oma paksu kampsuni ja tagiga.

Järgmine päev ööbisime Khama Rhino Sanctuarys, mis oli jälle üle pika aja täiesti eikuskil keset eimidagi. Ninasarvikuid ei näinud, aga igakord kui vetsu jalutasin oma tulekesega mõtlesin peas plaani välja kuidas jooksu panna kui peaksin mõnda kohtama. Võin ausalt öelda, et kuskil põõsas ööbimisest on küll juba väsimus peal, eriti kui väljas ainult 12 kraadi ning soojendamiseks üks kehvapoolne magamiskott.

Zimbabwe

Teisipäeva lõunal maandusime pisikese lennukiga pisikesse lennujaama Victoria Fallsi. Sellist lennujaama ei ole me veel kohanud, kus kotid visatakse otse lennukist pisikesse ruumi ja igayks sobragu oma kott ise välja. Kui oled oma koti üles leinud, pead selle viskama röntgenmasinasse, mis pärast sülitab su koti kuskile nurka ja sa selle tagastamiseks kõrvasti urvama pead.

Esimene päev möödus suhteliselt suure kultuurišhoki lainel. Tänaval iga 5m tagant tahtis keegi müüa triljonilisi rahatähti ja jalutas sinuga kasvõi terve tee kaasa. Ei aidanud isegi see kui mainisid, et raha pole kaasas. Sellepeale vastati päris mitu korda:“ Mulle meeldivad su jalanõud, teeme vahetust!“ Ja isegi kui ma ütlesin, et need mul ainsad ja ma jääx paljajalu oli lahendus olemas – võtan tema kausid (mida nad parasjagu müüsid) ja seon jalgealla. Ühesõnaga, vaielda pole mõtet.

Tänavatel patrullivad siinsed turismipolitseinikud, sest kui valge turist satub kuskile üksinda, on väga tõenäoline, et sind röövitakse paljaks. Nii saadabki julgeid turiste (kes avastavad linna üksi, mitte mõne tuuribussiga) mõni politseinik. Meie saatjaks oli ükspäev üks kena naisterahvas, kellelt pärisin ka Zimbabwe eluolu kohta. Nimelt on neil olnud sama president aastast 1980. Ma juba aimasin, et päris ausat vastust ma sealt ei saa, kuigi väga kiirelt ja lühidalt rääkis ta, et varem oli palju hullem – poed olid söögist tühjad ja midagi saada polnud, nüüd on valikut, aga hinnad on nii kallid, et enamus ei jõua osta midagi.

Ja tõepoolest, meiegi jaoks on hinnad siin nii kallid, et esimesel päeval vajus suu lahti. Ütleme nii, et Perthis elades oleks me saanud poole odavamalt süüa/juua ning keskmine eestlane peaks kõvasti kodus rabama, et siin lõunasööki osta.

Meie ööbimistkoht ise on päris tagasihoidlik, aga omamoodi mõnusa meeleoluga. Kohapeal on umbes 6 koera, 2 neist suuuuured dogi-tüüpi nunnukad, üks mops ja siis mingid muud krantsikad. Olek on kohalikel, kes siin töötavad väga Bob Marley-lik – kõik kannavad kas kolla-puna-rohelisi mütse või patsikesi ja muusika on alati taustaks Marley.

Valgeid inimesi oleme siin aga väga vähe kohanud, nimelt peale presidendi võimuletulekut langes nende osakaal Zimbabwes 4,5%-lt 1%-le ning turistid sõidavadki enamasti ringi oma tuuribussidega ega lahku hotellist omapäi. Meiegi enam niisama ringi ei jaluta tänaval, sest kui juba 3 korda on kiidetud tänaval minu jalanõusid, siis paratamatult mõtled kaua seda saatust ikka narrida saab kuni keegi need lõpuks ära võtab.

Üks esimesi nõuandeid siia tulles (ja kehtib see ilmselt enamike riikide kohta Aafrikas) on see, et oma rikkusega lehvitada ei tasu. Seega oleme meie ka oma kellad, käe- ja kaelaketid ära korjanud ning kotti peitnud. Samuti ei saa ma teile ilmselt siinsetest tänavatest pildimaterjali jagada, sest digikat või telefoni me kaasas ei kanna või kui juhtub, et on kaasas, siis tänaval seda kindlasti välja ei võta.

Täna käisime ka ära vaatamas siis kurikuulsat koske nimega …. üllatus üllatus Victoria Falls 😀

Igastahes ületas see meie ootusi – midagi niiiiiiii ilusat ja võimsat pole me veel näinud. Sellist kogust vett on väga raske ette kujutada! Kuna see vesi kukub alla ka paraja jõuga, viskab ta seda üles veelgi hullemini ja nii ongi tekkinud sinna ka väike vihmamets, kus me jubedalt märjaks saime, niiet, et lõdisedes tagasi jooksime.

Hiljem lõunaajal kohtusime ka meie giidi Davidiga kellelt saime teada, et homme kell 11 lahkume Botswana poole, kuhu jõuame tunniajaga ja kuni Lõuna-Aafrikani oleme me ainsad inimesed tuuril. Mis ma oskan kosta, natuke kurb meel oli, oleks tahtnud uute inimestega tutvuda, aga ilmselt kui meid Lõuna-Aafrikas teisele grupile üle antakse, siis me enam omapäi pole.

Agaaa…meil juhtus ka täna hommikul väike apsakas. Nimelt olime endale broneerinud sellise tegevuse nagu flying fox ehk kaabliga libised üle Zambezi jõe 100m kõrgusel. Paraku pole me enda kelli siin üldse keeranud ja minu telefon oli veel Lõuna-Aafrika ajas ning meie arvasime, et meid ära unustatud. Tegelikkuses olime tund aega varem valmis ja kuna me saime sellest aru alles siis kui kose juurest tagasi tulime, siis polnud enam miskit päästa. Mina nimetan seda saatuseks, ju ei ole hea mõte veel 100m kõrgusel õhus rippuda 😀 ja me salamisi hingasime kergendatult ka, sest kvaliteet pole siin Zimbabwes just päris see.