Nii – delfiinid ja Monkey Mia.
Kuigi õhtul saabudes meile see koht kus me ööbisime väga ei meeldinud, siis hommikul arvasime juba teisiti ja meie puhul on peaaegu alati nii, et me saabume kuskile ööbimispaika kell 6 ajal, kui väljas juba poolpime, mõlemad väsinud ja peame hakkama kiirustama, et veel valges midagi süüa valmis teha ja sellega kaasneb ka veidi paha emotsioon.
Kell 7 oli äratus, et minna siis delfiinidega kohtuma, ees ootas juba üks tore tädi, kes rääkis meile reeglitest – delfiine katsuda ei tohi, sest olenemata nende armsatest naeratustest (mis on püsivalt nende näokeste küljes kinni) on nad siiski metsikud.
Juba randa saabudes olidki meie delfiinid juba siin-seal sulistamas ja mängimas ja kell 8 läksime kõik see kamp ka jalgupidi vette, et neid lähemalt näha ja et nemad meid ka uudistada saaksid. Kõige vanem delfiin oli seal 35 aastane Vicky.
Delfiinid ujusid meist vaevu meetrikauguselt mööda, mängisid ja uudistasid ja edvistasid.
Hiljem kui kogu värk läbi oli, otsustasime võtta tassi kohvi ja minna randa istuma ja niimuuseas ujus meist mööda terve delfiinipere ja see hetk oli lihtsalt unustamatu!
Edasi ootas meid Ocean Park Aquarium, kuhu tahtsime haisid minna vaatama, see kohake pole iseenesest suur, aga meie giid oli ülitore ja suutis kogu selle nii huvitavaks ja harivaks teha. Seal oli mitmeid mitmeid kalu ja raisid ja meie lemmikuks sai ühe käpaga kilpkonn Bob, kelle üritused ujuda olid nii naljakad. Bob on muidu laisk kilpkonn, meie giid teadis rääkida, et eriti laisal päeval ta ei viitsigi ujuda ja vaid ulbib basseinis oleva voolu kaudu toiduni 😀
Edasi ootas meid tiik, kus olid nii suured kalad, et see tundus lausa kriminaalne! Minu järjekordne lemmik oli nn „must lammas“ seal tiigis – suur erkroheline kala, kelle esihambad ulatusid suust välja, see oli niivõrd koomiline, et ta meenutas mulle mõnda hullu maakat kuskilt Ameerika lõunaosariikidest (loodan, et nüüd kedagi ei solvanud 😀)
Lõpuks jõudsime haideni, kus neid oli päris mitu, aga jällegi huvitas meid rohkem põhjas aeglaselt liikuv hirmus pirakas kala ja ma olen kindel, et kohates ookeanis mõnda sellist peletist, kardaks ma rohkem kui kohates haid 😀
Nagu ma ütlesin, oli kogu see kogemus väga hariv ja ma jagan siis natuke tarkust teiega ka:
– Haid on tegelikult väga väikse isuga, keskmine 90kg kaaluv hai sööb päevas 450g toitu, giid ütles, et see mulje, et haid söövad hirmsa isuga inimesi on vaid Steven Spielbergi loodud, et filme müüa 😀
– Kalad ja haid saavad koos eksisteerida sellepärast, et haid söövad ainult haigeid või vigastatud kalu. Selle peale ütles giid, et isegi kõige parem inimesest ujuja võib haile tunduda kui haige kala, kes rabeleb ja siputab ja mõtleb siis:“ Poor bastard, I’ll put him out of his misery“
Kuna meil lõpuks oli ikkagi mingit plaani vaja, siis otsustasime, et sõidame Carnarvoni ja peatume seal kauem, et tööd otsida, põhjusel, et see selline tööstuslinnake – te peaksite neid banaanivälju siin vaid nägema!
Kuna üllatus-üllatus, olime jälle hilja peale jäänud, otsustasime kasutada mingit kõrvalteed, et telkimispaik leida. Väsinult mõtleb inimene igasugu lollusi välja – märkasime, et ühes teemärgis on haavliaugud ja natuke eemal oli kraavis karavan, mis oli segi pekstud täiesti puruks ja mul tuli juba hirm nahka, et meil raudselt varastatakse paljaks kah 😀 Lõpuks jõudsime kohta, mis meid õrnalt shokeeris – trailerpark, täpselt selline nagu filmist võib-olla näinud olete, kus inimesed elavad püsivalt oma karavanides, üks mees kellega kohtusime, on seal elanud juba 5 kuud…
Hommiku esimese valgega tulime sealt kiirelt ajama Carnarvoni sisse, et endale muu elukoht leida ja nüüd me paiknemegi ühes teises karavanipargis, aga puhkajatele mõeldud, kus on olemas kõik, mida mida me hindame – wc, soe vesi ja elekter ja boonusena ka bassein.
Kuna me jõudsime siia maru vara (mida pole veel kordagi meie reiside jooksul juhtunud), siis otsustasime, et me saa siin niisama passida ja lähme uurime, mis on 75 km eemal.
Muideks, ainult äbarikud kasutavad kuivas jõesängis sõitmiseks 4WD autot, eestlane saab ka 2WD-ga hakkama! See on juba omaette lugu 😀
Esmalt jõudsime kohta, mille nimi on Blowholes, kus kivide all tekib veider rõhk ja see pressib vett õhku – väga vinge koht.
Istusime peale turistitamist autosse lõunatama kui Mart järsku mingit veejuga keset ookeani märkas ja mina selllepeal karjatasin – küürvaal! September on see aeg kui nad hakkavad siiapoole liikuma ja neid õnnestub päris tihti näha, natuke saime seda pirakat looma ka pildile.
1 km edasi oli Point Quobba, mis pidi olema ideaalne koht snorgeldamiseks ja tõepoolest ta oli! Ma ei uskunud oma silmi kui me kohale jõudsime, sest see oli täpselt nagu väljavõte kuskilt puhkusepildilt, mida ma vanasti keset Eesti südatalve vahtisin ja mõtlesin kui väga ma sinna tahaks minna – ideaalne.
Esimest korda proovisime ka snorgeldada ja kui rand suutis meid pahviks lüüa, siis veealune maailm oli hoopis midagi muud. Suured korallid, värvilised kalad ümber sinu ujumas – see kõik oli niiii ilus, huvitav ja hirmutav samal ajal, käisime päris 3 korda veel vees, et järjest kaugemale ujuda ja erinevaid veeelukaid näha ja pean mainima, et see nõuab ka omajagu julgust, veealt tundub ka kõige madalam vesi väga sügav ja kogu see elu seal all nii võõras ja tundmatu. Igastahes, me ei jõua ära oodata millal me Coral Baysse lähme snorgeldama, Jana ja Luca, kellelt me auto ostsime ütlesid, et see pidi olema kordades ilusam kui The Great Barrier Reef!
Kuna enne esmaspäeva pole meil midagi väga teha, siis naudime sooja – kas ma mainisin, et siin polegi taevas ühtegi pilve ja sooja on ligi 30 kraadi? – ja peesitame basseini ääres, et esmaspäevaks oma akud täis laadida.
Smile and the whole world smiles with you 