Hei-hoo Naeratajad!

Meiega kõik hästi, töötame ja puhkame. Kahjuks pole viimasel ajal pikke tööpäevi olnud, aga vaikselt muutub jälle kiiremaks ja me ootame seda aega väga, tõsiselt igav on niisama passida.

Suurest igavusest olen mina hakanud raamatuid ammutama, Carli antud raamat on ammu läbi ja edasi liikusin e-bookide juurde, sest ei tahaks väga endale uusi raamatuid koguaeg osta. Nüüd loen ma suurema osa päevast (mil ma ei tööta) Maria V. Snyder-i raamatuid, hetkel olen glass-series kallal. Tema erinevad raamatuseeriad on kombinatsioon Harry Potterist, Twilightist (õrnalt) ja ilmselt ka Sõrmuste Isandast, selline väga kaasahaarav mix ja sobilik noortele lugejatele. Kuna ma nüüd väga vana pole, siis on need raamatud mulle väga meeldiv ajaviide õhtuti, et end välja lülitada ja hoopis teise maailma sukelduda, ulmekad on alati minu väike nõrkus olnud 🙂

Kahjuks röövib see suur väljalülitamine ka väga suure osa minu uneajast, näiteks eile öösel sain vaid viis tundi magada, sest ei suutnud lugemist lõpetada. Aga see juhtub alati kui mõne hea raamatu kätte võtan, Carli toodud raamat osutus ka veel eriti huvitavaks ja kummitas mind veel järgmine päevgi, raamat oli Lauren Oliver-i Before I fall ja ilmselt soovitan seda julgelt, see on ka üks Carli lemmikuid raamatuid.

Lisaks arendab see (loodetavasti) ka minu inglise keelt, viimaste nädalatega on see veidi kannatada saanud, sest enam ei ela me koos inimestega, kellega iga päev inglise keeles maailmast ja ilmast rääkida, uskumatu kui lihtsalt asjad ununeda võivad, otseselt keeleoskamatuteks me muutunud pole, aga voolavus on kindlasti kehvem.

Muideks, täna nägin ma midagi (või pigem kedagi), mis mind täiesti tarduma ja kiljuma panin. Nimelt olime pesumajas pesu pesemas kui ma teisele poole masinaid üle vaatama läksin ja märkasin mingit väga suurt saba, ekslikult arvasin, et see on madu. Piiludes prügikastist kaugemale nägin ma ka aga hiigelsuuri jalgu ja pidin peaaegu, et pikali kukkuma.

Nimelt jalutas minust mööda otse pesumaja alla selline külaline:

Ta võis olla pikkuselt natuke lühem kui mina, aga piisavalt suur, et isegi Carli ütles, et tema nii suurt näinud pole. Ma ei saa kindlalt lubada, et see sama oli, mis siin pildil, sest neid liike on hirmus palju ja ma ilmselt pildi järgi ka ära ei tunneks, aga, et teile siis veidi aimu anda, millise peletisega ma kohtusin.

Meil liigub ka siinkandis palju madusid, meie töökohas on juba 3 ära tapetud, peamiselt põhjusel, et nad on mürgised. Põhiline on aga vaadata kuhu astud.

Vahel on uskumatu mõelda kui “rikas” on Austraalia oma ohtlike loomade pärast ja kuidas meil kodus pole midagi ligilähedalegi. Igasse uude kohta minnes tuleb arvestada ühe uute ja tihti ka suuremate peletistega ja eriti pidi neid olema teiselpool, kuhu me kunagi jõuda plaanime.

Väga hirmus, aga väga huvitav sellegipoolest 🙂